IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

Viimase paari aastakümne jooksul on internet ja digitehnoloogia meie elu päris palju muutnud. Üks põnev muutus on e-valimised ehk võimalus hääletada interneti kaudu. Eestis on seda võimalust pakutud juba alates 2005. aastast ja see on siiani üks maailma edumeelsemaid lahendusi. E-valimiste suur pluss on kindlasti see, kui mugav on oma häält anda. Sa ei pea enam tingimata minema valimisjaoskonda, mis võib olla kaugel või ajaliselt keeruline sobitada. Selle asemel saad oma arvuti või nutiseadme abil hääletada lihtsalt kodust või kus iganes parasjagu oled. See teeb osalemise palju lihtsamaks, eriti neile, kes elavad maapiirkondades või on muudel põhjustel piiratud valimisjaoskonda jõudmisega. Isiklikult olen e-valimistel mitu korda hääletanud ja ausalt öeldes on see tõesti mugav viis oma arvamust avaldada. Alguses olin veidi skeptiline, kas see ikka on turvaline ja usaldusväärne, aga Eesti süsteem, kus kasutatakse digitaalseid isikutunnistusi ja krüpteeritud ühendust, tundub hästi läbi mõ...

Viimastel aastatel on kodukontor saanud oluliseks osaks meie tööelust. Eriti tugevalt tõusis selle populaarsus 2020. aastal, kui maailmas puhkes koroonapandeemia ja paljud töötajad pidid kodust töötama. See muutus tuli kiiresti ja sundis nii tööandjaid kui töötajaid kohanema uute töötingimustega. Kodukontori eelis on ilmne – inimene saab töötada oma kodus, säästes aega ja raha, mis muidu kuluks tööle sõiduks. Samuti on see mõjutanud töö- ja eraelu paremat tasakaalu, võimaldades paindlikumaid tööaegu ja mugavamat keskkonda. Paljud ettevõtted on hakanud mõistma, et töö tegemiseks ei pea tingimata kontorisse kohale minema, kui ülesanded saab teha ka eemalt. Isiklikult, kui ma hakkasin esimest korda kodukontoris töötama, pidin harjuma sellega, et olla sama efektiivne kui kontoris olles. Kodukontor nõuab palju enesedistsipliini ja korraldust, sest kodune keskkond pakub palju rohkem segajaid. Lisaks tekkis mul rohkem isoleerimistunne, kuna ma ei näinud kolleege näost näkku ja suhtlus piird...

Me kõik teame, et uus meedia on see, mis kasutab internetti, sotsiaalmeediat, videoid ja podcaste, et infot levitada ja inimestega suhelda. Näiteks Facebook, YouTube või TikTok on kõik uue meedia näited. Aga viimasel ajal kuulen üha tihedamini, kuidas inimesed kasutavad AI-t info otsimiseks ja arvamuse saamiseks. Minu jaoks on väga huvitav see, et AI ei ole lihtsalt otsingumootor nagu Google, kuhu sa kirjutad küsimuse ja saad lingid vastusteks. AI suudab rääkida ja anda arvamust, seletada keerulisi asju lihtsamalt ning aidata otsuseid teha – justkui isiklik nõustaja. Näiteks kui ma tahan teada, mis toimub maailmas või mida arvavad erinevad inimesed mingist sündmusest, siis AI aitab mul kiiresti saada erinevate allikate põhjal kokkuvõtteid ja mitmekülgset infot. See paneb mind mõtlema, kas AI võiks olla objektiivsem kui traditsiooniline meedia? Tavaliselt on uudised ja arvamuslood kirjutatud inimeste poolt, kellel on oma vaatenurk ja mõnikord ka huvid. AI aga kogub infot paljudest allik...

Tihti kuuleme, et mõni tehnoloogia on hea ja teine halb. Aga kas see on tegelikult nii? Kas masin või programm võib iseenesest olla eetiline või ebaeetiline? Mina arvan, et ei. Tehnoloogia on lihtsalt tööriist, midagi, mida inimesed on loonud, et teha oma elu lihtsamaks, kiiremaks või paremaks. Näiteks: kui võtame noa, siis see on kasulik, kui lõigata toitu, aga kui sellega kedagi haiget teha, siis on see halb. Nii on ka arvutite ja telefonidega – see, kas nad on head või halvad, sõltub sellest, kuidas me neid kasutame. Mõtle näiteks internetile. See võib olla koht, kus õpime uusi asju, suhtleme sõpradega ja jagame ideid. Samas võib see olla ka koht, kus levib valeinfo, hakatakse kedagi kiusama või tehakse petuskeeme. Internet ise ei ole ju hea ega halb, vaid me ise valime, kuidas seda kasutame. On tehnoloogiaid, mis tunduvad rohkem “hea poole pealt”, näiteks päikesepaneelid, mis aitavad meil kasutada puhtamat energiat. Aga isegi päikesepaneelide tootmine ja kasutamine võib põhjustada ...

Internetipettused pole midagi uut. Alates kurikuulsatest „Nigeeria kirjadest“ kuni tänapäevaste sotsiaalmeedia libakontodeni – nende eesmärk on ikka sama: petta inimestelt välja raha, andmeid või ligipääsu. Aja jooksul on skeemid läinud nutikamaks. Petturid oskavad mängida inimpsühholoogiaga, kasutada ära emotsioone, kiiret otsustusvajadust ja infot, mida meist kõigist on internetis vabalt kättesaadav. Küsimus pole ainult tehnikas – sageli on inimese usaldamine just see koht, kus turvalisus murdub. Mida teha? Legendaarne häkker ja infoturbekonsultant Kevin Mitnick on sõnastanud lihtsa, aga tõhusa valemi turvariskide maandamiseks: Tehnoloogia + Koolitus + Reeglid Vaatame, kuidas see valem aitab pettustega paremini toime tulla. 1. Tehnoloogia Tehnilised lahendused aitavad paljusid pettusi automaatselt ennetada või ära tunda. Näiteks: Spämmifiltrid ja pahatahtlike veebilehtede tuvastus – need aitavad kinni pidada petukirju ja kahtlaseid lingitõmbamisi. Kaheastmeline autentimine – lisakiht...

Lugesin N. Stephan Kinsella raamatut Against Intellectual Property ja see pani mind tõsiselt mõtlema intellektuaalse omandi (IO) teemadel. Kinsella on ise jurist ja tegeleb igapäevaselt patendiküsimustega, kuid selle raamatu kaudu esitab ta üsna ootamatu seisukoha: ta leiab, et kogu intellektuaalse omandi süsteem on põhimõtteliselt vale ja vastuolus tõelise eraomandi kaitsega. Üks raamatu põhiteese on see, et füüsiline vara on napp – kui keegi kasutab midagi, siis teised ei saa seda samal ajal kasutada. Idee või leiutisega on aga teisiti: kui keegi jagab ideed, ei kao see kellegi käest ära. Seetõttu ei tohiks Kinsella arvates ideid kaitsta samamoodi nagu füüsilist omandit. Toodud on ka konkreetseid naiteid: - Wright’i vennad ja lennuki patent: Kinsella toob esile, kuidas Wright’i vennad kasutasid oma lennuki patenti selleks, et takistada teistel ettevõtetel lennunduse arengut. USA valitsus pidi lõpuks sekkuma Esimese maailmasõja ajal, et lubada lennukite tootmist ilma patenditüli hirmu...

Tundub, et see teema vajab rohkem tähelepanu, eriti riigi tasandil. Vähem arenenud riikides on puuetega inimeste võimalused normaalseks eluks sageli halvad. Põhjuseid on mitmeid, kuid tihti taandub kõik lõpuks rahale, mida on alati liiga vähe. Kui mina oleksin Eestis selle valdkonna otsustaja rollis, siis prooviksin kõigepealt tuua kõik seotud osapooled ühe laua taha – see puudutab nii sotsiaal-, majandus-, kommunikatsiooni- kui ka haridusvaldkonda. See on keeruline probleem, mis vajab terviklikku lahendust. Ma ei usu, et ainult tehnoloogiline või ainult sotsiaalne vaade oleks piisav – need on omavahel seotud ja lahendus peab arvestama mõlemaga. Meil oleks vaja ühist tegevusplaani, kus iga ministeerium ja ametkond panustab. Näiteks tuleks tagada ligipääsetav linnaruumi infrastruktuur – teed, kõnniteed, ühiskondlikud hooned. Samas peab sotsiaalministeerium pakkuma tuge ja infot lahenduste kohta. Kommunikatsiooni- ja rahandusministeeriumid peaksid aitama rahastamise ja teavitusega. Üks v...

Veebikasutajad ootavad kiiret, loogilist ja meeldivat kogemust. Jakob Nielsen on hästi välja toonud kasutatavuse olulisemad komponendid: õpitavus, tõhusus, meeldejäävus, veavältimine ja rahulolu. Minu enda arvates on olukord nende osas viimase 15–20 aasta jooksul märgatavalt paranenud. Varem olid veebilehed väga lihtsad ja tihti halvasti loetavad.  Meil on vaja tuua kaks näidet – üks positiivne ja üks negatiivne. Mina tahan tuua mõlemad näited samast asjast – Google’i otsingust. Positiivne näide: Google Search enne 2020. aastat Google’i otsingumootor on üldiselt suurepärane näide heast kasutatavusest. Õpitavus: Väga lihtne kasutada. Tõhusus: Tulemused kuvatakse kiiresti. Meeldejäävus: Kasutamine on väga intuitiivne. Veavältimine: Kui kasutaja kirjutab midagi valesti, pakutakse kohe parandust („Kas mõtlesid...?”). Rahulolu: Puhtus, kiirus ja täpsed tulemused loovad positiivse kogemuse. Minu kogemuse järgi selline see oligi umbes enne 2020. aastat. Negatiivne näide: Google Search pär...